Minu kalleimad "prantslased"
Ongi käes aeg teha selle blogi viimane sissekanne, sest see lugu on jõudmas finišisse... Ja isegi täpitähed olen selleks eriliseks puhuks välja võlunud ;-)
Katsun teha lühidalt ja kokkuvõtlikult ning mitte laskuda sentimentaalsetesse heietustesse...
Üks peatükk minu elus, pealkirjaga "La vie aux Tourades", on läbi saamas: 11 kuud vabatahtlikku tööd Lõuna-Prantsusmaal Provence'is Odonata liike uurides. Viimase aasta jooksul olen palju õppinud, ja mitte ainult tööalaselt või kultuuriliselt, vaid õppinud ka iseenda kohta. Olen kohtunud paljude toredate inimestega: mõnedega neist ristus minu elutrajektoor vaid viivuks, aga mõnedega kulges minu elutee mõnda aega koos, paralleelselt. Ja mõnedega neist ristub kindlasti ka tulevikus...
Loomulikult oli selle aja jooksul nii tõuse kui mõõnu, aga eelkõige meenuvad ikka meeleolukad hetked täis puhast ja vahedat õnnetunnet, ja mis kõige olulisem, seda õnnetunnet ei põhjustanud mitte materiaalsete asjade omamine (omandamine), vaid ainult inimesed või loodus: päikeseloojang mägedes, uue kiililiigi avastamine, metsikute maitsetaimepuhmaste magus uimastav aroom, esimesed mandliõied kevadet kuulutamas, sametises ööpimeduses, õhk täis salapära, lõhnu, hääli ja elu, rattal koju vuhiseda, väljasõidud sõpradega, naer, kallistused... jne jne.
Siinkohal eriti suur kallistus kogu A Rocha France meeskonnale ja vabatahtlikele, kes võtsid mu soojalt vastu oma perre, pakkudes kogu selle aja jooksul tuge ja hoolivust. Merci! Vous allez me manquer!
Olen tänulik selle suurepärase kogemuse eest ning soovitan kõigil noortel kasutada Euroopa Liidu poolt erinevate programmide kaudu noortele pakutavaid võimalusi enesearenguks ja maailma avastamiseks!
Aga eks nagu elus ikka, kõigel on oma algus ja lõpp. Ja kui üks uks sulgub, avaneb alati ju mõni uus uks, eks... ;-)
